Borderkolli on keskmise suurusega heade proportsioonidega koer. Nende karvkate võib olla sile või keskmise pikkusega. Levinuimad värvid on must valgega, kuigi ka teisi värve valgega võib esineda, näiteks pruun, sinine marmor, punane ja trikoloor. Täiskasvanud isase turjakõrgus on umbes 53 cm, emasel pisut vähem. Tõu kaal on 14–20 kg.
Borderkollid on alati valmis töötama, nad on tähelepanelikud, elavad ja valvsad. Neil tekib tugev side oma omaniku ja perega, kuid kui neile ei pühendata palju aega ega võimaldata tegevust, ei sobi nad väikeste lastega perele. Neil on instinkt karjatada kõike, mis liigub – see kehtib ka laste kohta. Kui nad ei saa piisavalt füüsilist ja vaimset tegevust, hakkab neil igav ja tekkida võivad käitumisprobleemid või teevad nad pahandust, sest nende mõttetegevus on alati aktiivne.
Borderkolli on pärit juba 18. sajandist, kuid sai praeguse nime alles 1915. aastal. Borderkollid töötasid lambakarjustega Šotimaa ja Inglismaa piirialal sadu aastaid, neid aretati nende töövõime pärast. Mõned borderkollide aretajad kardavad, et koera välimuse ja ilu rõhutamine võib tõu rikkuda ning seetõttu keskenduvad endiselt peamiselt nende tööoskustele. Näituse- ja tõukoerad on tihti erinevad.
Borderkolli on väga tugev tõug, kellel on vähe terviseprobleeme. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis põhjustab liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Epilepsia on selle tõu hulgas samuti üsna tavapärane.
Borderkolli vajab pidevalt tegevust ja tal on suur tahtmine omanikule heameelt valmistada. Seetõttu meeldib talle väga treenimine, mis pakub tegevust nii kehale kui ka ajule. Nad on kui taeva kingitus neile, kes tahavad võistelda erinevatel koertespordialadel (kuulekus, agility, flyball (takistuste raja läbimine ja tennisepalli toomine), freestyle (segu tantsust ja kuulekusest), karjaajamise katsed). Kui neid ei treenita piisavalt, võivad neil tekkida käitumisprobleemid ja nendega on raske koos elada. Täiskasvanud koeral on vaja enam kui kahte tundi liikumist päevas, sinna juurde ka vaimset tegevust.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Nii keskmise pikkusega kui ka siledakarvalise borderkolli pealiskarv on tihe, aluskarv aga paks ja pehme. Pikakarvalistel koertel on märgatav lakk kaela ja õlavöötme ümber. Karva on lihtne hooldada. Keskmise pikkusega karva peaks paar korda nädalas harjama, siledat karva korra nädalas. Pulstidega tuleks tegeleda regulaarselt.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
