Newfoundlandi koera parim kirjeldus on „õrn hiiglane“. Nad on suured ja nii raske kondi kui ka kasukaga. Kutsikatena näevad nad välja nagu nunnud mängukarud, aga see etapp ei kesta kaua ning nad kasvavad väga kiiresti. Värvilt võivad nad olla mustad, pruunid või must-valged (Landseer). Keskmise täiskasvanud isase turjakõrgus on 71 cm ja kaal 64–69 kg. Emaste turjakõrgus on 66 cm ja kaal 50–54,5 kg.
Newfoundlandi koerad on kuulekad, õrnad ning sobivad hästi lemmikloomaks, kuna saavad hästi läbi nii inimeste kui ka teiste loomadega. Neil on tugev elupäästmise instinkt, mis võib olla tüütu, kui nad püüavad teid järjekindlalt veest välja vedada. Nad on elavad ja energilised koerad ning öeldakse, et üks sõbralikumatest tõugudest.
On peaaegu kindel, et Newfoundlandi koeratõug (ehk newfie) ei elanud algselt Newfoundlandil. Aga see saar asustati 15. sajandil põliselanike ja nende hundisarnaste koerte poolt. Neid koeri kasutati jahiks, äratoomiseks ja transpordiks. Kui Euroopa asunikud hakkasid saart hõivama, jäeti alles vaid kõige kasulikumad ja kuulekamad koerad. Allesjäänud koeri ristati teiste kaupmeeste poolt saarele toodud tõugudega ning selle tulemusena sündinud järeltulijad jäeti ise enda eest hoolitsema. Aastatega hakkas kujunema koer, kes meenutab tänapäevast Newfoundlandi koera. 18. sajandi alguseks oli jõudnud Euroopasse sõna nende erakordsete koerte kohta, kes suudavad kanda raskeid koormaid ja aitavad kalureid, ning algas tõsine tõuaretus.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka Newfoundlandi koeral esineda puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (seisund, mis võib olla valulik ja põhjustada liikumisprobleeme). Samuti on neil kalduvus kindlat tüüpi põie- ja südamehaiguste tekkeks.
Kasvueas peaks kogu Newfoundlandi koera kutsikate liikumine olema jälgitud, et tagada luude ja liigeste hea seisund. Nad armastavad vett ning nende lemmiktegevus on ujumine. Terve ja heas vormis täiskasvanu vajab päevas vähemalt tund aega tegevust ning on rõõmsasti nõus ka enamaga.
Hiigelkasvu koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras vitamiine ja mineraale, mis toetavad nende liigeseid ja kõhri. Newfoundlandi koeral on kalduvus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad riski vähendada.
Kahekordne kasukas on tihe, õline ja veekindel ning vajab omajagu hooldust. Newfoundlandi koeri peaks igapäevaselt harjama, pöörates erilist tähelepanu sulgjatele karvadele jalgadel, mis võivad pulstuda.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
