Nii nagu koera tervise ja energia seisukohalt on oluline õige toit, on tema rahulolu tagamiseks tähtis emotsionaalne kosutus.
Eri koeratõugudel on eri vajadused. Selleks et koer oleks võimalikult õnnelik, tuleks õppida tundma tema iseloomu ja käitumisvajadusi.
Loomulikud instinktid
Kuigi nende põhivajadused võivad olla sarnased, on eri koeratõugudel väga erinevad emotsionaalsed vajadused. Näiteks kui sul on terjer, siis talle meeldib väga kaevata, samas kui jäljekoer eelistab ajada jälge peidupaigani. Karjakaitsekoer on rahul, kui saab pikalt omaette olla, kuid kääbuskoer vajab heaoluks palju rohkem tähelepanu. Iga tõu erinev käitumine ja iseloom võivad tuleneda eri tööülesannetest, mida koerad on ajaloo vältel täitnud.
Koerte lühike ajalugu
Tänapäeva koer, keda tuntakse laialdaselt inimese parima sõbrana, põlvneb Lähis-Ida ja Aasia huntidest, kes hakkasid inimestega suhtlema ning muutsid seejärel oma jahi-, toitumis- ja paljunemiskäitumist, et saada külakoerteks.
Teatud külakoerad valiti täitma konkreetseid ülesandeid, nagu valvamine, jaht ja karja kaitsmine. Selline valik tähendas, et peagi arenesid koertel teatud rollide täitmiseks vajalikud käitumismustrid, millest paljud tunneb veel tänapäevalgi hõlpsasti ära.
Selle, kas koer sobib eri tööülesandeid täitma, määrasid paljuski tema kasv ja kehaehitus, mistõttu on koertest saanud füüsilise välimuse ja käitumise poolest maakera kõige mitmekesisem loomaliik. Tänapäeval on teada üle 500 koeratõu ja lugematu hulk ristandeid ning kuigi vähesed neist täidavad endiselt rolle, milleks tõug esialgu aretati, on need siiski looma ajju ja hinge sööbinud. Seega tuleb koera rahulolu nimel võimaldada tal väljendada oma loomulikke, tõule omaseid instinkte.
Koerapsühholoogia: kuidas koera mõistus töötab?
Looma emotsionaalse heaolu tagavad paljud tegurid, sh kolm põhivajadust: premeerimine, hoolitsemine ja mängimine. Need tekitavad temas heaolutunde. Eelmainitud kolm vajadust on olemas kõigil kutsikatel koos emotsioonidega, nagu himu, hirm, paanika ja raev.
Need vajadused on omased kõigile imetajaliikidele alates hiirtest kuni ahvide ja loomulikult koerte-kassideni. Ilma emotsionaalset tagasisidet kogemata pole loomadel võimalik õppida, luua sidemeid, nautida elu ega üldse ellu jäädagi. Seega on koera psühholoogia ja individuaalsete emotsionaalsete vajaduste mõistmine tema heaolu seisukohalt ülitähtis.
Premeerimine
Igal koeratüübil on tekkinud pisut erinev variant huntidest eelkäijate jahikäitumisest „märka-hiili-jälita-ründa-hammusta-tapa”, mida me oleme valikulise aretamise käigus mugandanud ja ohutuks muutnud, et koerad oleksid võimelised eri rolle täitma. Kui märkad, et su borderkolli „karjatab” (märkab-hiilib-jälitab/piirab) su perekonda jalutuskäigul, siis ta mitte ainult ei järgi enda kohandatud käitumismustrit, vaid ka naudib seda.
Käitumisprobleemid tekivad siis, kui koertel ei lasta juurdunud käitumismustreid järgida. Seega, kui lubad loomal täita oma loomulikku rolli või matkid seda pallimängu abil või treenid tema keha ja vaimu takistusrajal, toetad koera vaimset heaolu.
Hoolitsemine
Imetajatel arenes välja hoolitsemisvajadus, sest pärast poegimist järeltulijatega sideme loomine ja nende eest hoolitsemine teistest loomadest pikemat aega andis meile konkurentsieelise. Hoolitsemine lõi vajalikud emotsionaalsed alustalad, millele rajada mitmesuguseid sotsiaalseid suhteid.
Mis puutub heasse hoolitsusse, siis see ei erine koerte seas kuigipalju, kuid kindlasti eristavad loomi nende esialgne roll, vanus, sugu, iseloom ja isegi kasv. Näiteks kääbuskoerad on tavaliselt oma omanikest emotsionaalselt märksa sõltuvamad, sest nad on aretatud tundma suuremat hoolitsusvajadust, et pakkuda meile seltsi. Seevastu tagasihoidlikumad karjakaitsekoerad on aretatud selliselt, et nad valvaksid lambaid ja kitsi, ilma et vajaksid otsest inimjärelevalvet või -suhtlust. Selleks et saada aru koera iseloomust, on oluline mõelda tõu ajaloolisele rollile suhetes inimesega ning kuidas see võiks mõjutada su looma emotsionaalseid vajadusi.
Mängimine
Teadlased on traditsiooniliselt olnud seda meelt, et mängimine pakkus loomadele, eriti noorloomadele, lihtsalt ohutut võimalust jahi- ja kurameerimisoskusi harjutada ning alal hoida. Kuid tänapäeval tunnustatakse mängimisvajadust pigem omaette emotsionaalse vajadusena, mis on looma üldise heaolu tagamiseks väga tähtis
Kui koerad mängivad, siis võib näha, kuidas noorloomad väljendavad oma arenevat kiskjalikku käitumist. Paljugi sellest tuleneb jahiinstinktidest, nagu hiilimine, jälitamine, suuga haaramine ja üksteisele kallale kargamine. Osa tuleneb himust, kui nad mänguhoos suurest elevusest üksteisele hetkeks selga ronivad.
Kehaline kontakt on koertele väga oluline! Kui koerad omavahel või meiega mängivad, siis vallandub mõnukemikaal, mida kutsutakse endorfiiniks. Kuna mängivad koerad on lõõgastunud, siis toetab mängimine ühtlasi kasvamist ja heade sotsiaalsete suhete hoidmist.
Need võib jagada üheksaks eristatavaks tüübiks, igaühel neist oma komplekt kaasasündinud emotsionaalseid vajadusi.
Loe lähemalt oma koeratüübi – valvekoerad, jahikoerad, lamba- ja karjakoerad, karjakaitsekoerad, terjerid ja taksid, jäljekoerad, hurdad, spitsid või kääbuskoerad – emotsionaalsete ja käitumisvajaduste kohta, et teaksid, mida teha, et loom oleks terve ja rahulolev.
Tutvu meie koerasööda tootemarkidega:
