- Rahulik kass
- Sõbralik, ent iseseisev kass
- Vaikne kass
- Keskmist kasvu tõug
- Vajab hoolitsemist kord nädalas
- Allergiaohutu tõug
- Toakass
- Võib vajada lastega harjutamist
Päritolu
Päritoluriik: Šotimaa
Lontis kõrvade järgi nime saanud Šoti lontkõrvaline kass ilmus loomuliku mutatsiooni tulemusel 1960. aastatel Šotimaal. Briti kassinäituste kohtunikud ja paljud loomaarstid otsustasid, et lontis kõrvad on soovimatu deformatsioon, sest kass ei saa enam ise kõrvu puhastada. Lontkõrvaliste kasside paaritamisel ilmnes ka selgroo, tagajalgade ning saba deformeerumist. Seetõttu otsustati Ühendkuningriigis Šoti lontkõrvalist kassitõugu mitte tunnustada. Kuid tõug on populaarne USA-s ja teistes riikides.
Lontkõrvalised kassid võivad kogu elu põdeda valu tekitavat degeneratiivset liigesehaigust. Seda põhjustab kõhresid kahjustav mutatsioon, mis ilmneb kõige selgemalt kokkuvolditud kõrvakõhre puhul. Haiguse edenedes liigesed jäigastuvad, luud ühinevad ning liikumine muutub üha raskemaks ja valulisemaks. Algul kergelt lonkavad kassid ei taha hiljem üldse liikuda.
Iga kass on ainulaadne, igaühel on seoses toiduga oma eelistused ja vajadused. Samal ajal on kass lihasööja, kelle toit peab sisaldama 41 kindlat toitainet. Nende toitainete vahekord erineb olenevalt vanusest, eluviisist ja üldtervisest. Arusaadav, et kasvueas energiline kassipoeg vajab teistsuguses vahekorras toitaineid kui passiivsema eluviisiga eakas loom. Lisaks tuleb looma ideaalse kehavormi säilitamiseks jälgida söötmisjuhendi järgi toidu kogust ja arvestada kassi maitse-eelistusi (märg- või kuivtoit).
Šoti lontkõrvalise lühike tihke karvastik on kergesti hooldatav ega vaja erilist sugemist. Harjamisest piisab, et surnud karvad eemaldada. Šoti lontkõrvalisel kassil on raske ise oma kõrvu puhastada. Nakkuse vältimiseks tuleb omanikul mustus ja vaha väliskõrvast eemaldada.
Kuigi see kassitõug ei sobi lastega kõige paremini, on iga kass erinev ja õige harjutamise abil võib ta suuta lastega peres elada.