Selle kääbuskoera uhke ja pikk karvkate lahkneb selja pealt ja esineb erinevates värvides: sinine ja pruun, hallikassinine ja pruun, hõbedane ja pruun või hõbekassinine ja pruun. Täpsema teabe saamiseks vaata tõustandardit. Täiskasvanud koera turjakõrgus on umbes 23 cm ja kaal umbes 3,5–4,5 kilo. Koer näeb välja peen, kuid mitte õrn.
Austraalia siiditerjer kuulub küll kääbuskoerte hulka ja aretati sõbralikuks ja hoolivaks seltsikoeraks, ent tal on ka mõned terjeritele omased jooned, mis ei ole tema esivanemaid teades imekspandav. Ta on valvas, enesekindel, energiline ja omab oma eelkäijate jahiinstinkte, kes tapsid närilisi ja isegi madusid.
Kunagi nimetati seda tõugu ka Sydney siidiseks, eellasteks on tal Yorkshire'i terjer ja Austraalia terjer. Arvatakse, et kui tõuaretajad aretasid Austraalia terjeri 19. sajandi lõpus, kasutasid nad yorkie’t, et parendada karvkatte sinist ja pruuni värvi. Tulemusena sündinud siidise karvaga kutsikad olid selle tänapäevase tõu alus.
Nagu paljudel väikestel tõugudel, võib Austraalia siiditerjeril esineda põlvekedra nihestust (patella luksatsiooni), probleeme puusade ja hingetoruga.
Paar 20-minutilist jalutuskäiku päevas ja veidi mängimist majas või aias on täiskasvanud koera õnneks piisav. Ta ei nõua palju füüsilist tegevust, kuid vajab rõõmsalt elamiseks kvaliteetaega oma lähedastega. Et sellel väikesel arukal koeral ei hakkaks igav, on väga oluline ka vaimne tegevus.
Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Tõu pikka ja siidist karva peab iga päev mõni minut harjama ja kammima, et ei tekiks pulste ning karv püsiks särava ja terve välimusega. Kontrolli kindlasti koera karvkatet pärast jalutamist, sest 13–15 cm pikkuste karvade sisse võib jalutuskäigu ajal mitmesugust prahti jääda.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
