Austraalia terjer erineb teistest oma pika kaela ja selja poolest, mis on proportsioonis nende kõrgusega. Nende pealiskarv on karm ja sirge ning aluskarv pehmem, karv võib olla punane või erinevates sinise ja pruuni toonides. Täiskasvanud koera turjakõrgus on umbes 25,5 cm ja kaal umbes 6,5 kg.
Austraalia terjer on sõbralik ja avatud ning naudib kontakti inimestega ja kiitust. Neid on erinevalt mõnest teisest terjerist üsna lihtne treenida. Nad ei ole agressiivsed, kuid ei tagane, kui mõni teine koer neile väljakutse esitab. See tõug ei ole pidev haukuja, kuid teeb seda, kui tema arvates olukord nõnda nõuab.
Austraalia terjer aretati 19. sajandi alguses töötamaks karmides tingimustes ning jahtima madusid ja närilisi rantšodes ja kullakaevandustes ja olema universaalne farmikoer. Tõug aretati Põhja-Inglismaalt ja Šotimaalt sisse toodud terjeritest, sh Dandie Dinmonti, skye ja Yorkshire'i, vana musta-pruuni terjeri ja Šoti terjeri eellastest. Aretuse tulemusena saadi Austraalia terjer. Esimene tõuklubi asutati Austraalias 1887. aastal. Ametlikult tunnistas Suurbritannia kennelklubi tõugu 1936. aastal ja Ameerika kennelklubi 1958. aastal.
Austraalia terjer on üldiselt terve tõug, esineda võivad mõned tõule omased terviseprobleemid.
Päevas on neil vaja umbes tund aega tegevust, kuigi nad on meeleldi rahul ka rohkemaga. Tegemist oli siiski nii seltsi- kui töökoeraga. Nad naudivad jalutuskäike ja mänge, aga ka koerte spordialasid nagu agility, kuulekus jm.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Terve Austraalia terjer ajab väga vähe karva. Nende karvkatet on lihtne hooldada, see on ilmastikukindel ja umbes 6,35 cm pikk. Aluskarv on lühike ja pehme. Neid peaks harjama ja kammima vähemalt korra nädalas ja kontrollima, kas kõrvades pole karvu, mis kõrvakanaleid ummistavad. Karva peab vajadusel kitkuma, kuid mitte pügama.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
