See lihaseline keskmist kasvu hagijas on pigem pikk kui kõrge ja kaalub täiskasvanuna 20–25 kg. Täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 47–52 cm ja emasel 44–48 cm. Lühike karvkate võib olla pruun, punane musta „maskiga“, hirvepunane musta „maskiga“ või ilma selleta.
Baieri verekoer on julge, rahulik, ustav ja oma peremehele pühendunud. Võõrastega võib ta olla tagasihoidlik, seega on oluline teda juba varakult põhjalikult sotsialiseerida. Treenimisel on oluline harjutada koera tagasi kutsumist, samuti anda talle võimalus kasutada oma teravat haistmismeelt.
Baieri verekoer pärineb keskaegsetest jäljekoertest. Nendest algsetest jahikoertest põlvnevad mitmed koeratõud, sealhulgas Hannoveri verekoer. Hannoveri verekoera ristati punaste mägede jäljekoertega, et saada kergem koer. 1870. aastatel saadigi Baieri verekoer, kes oli võimeline haavatud saaki lõhna järgi mägistel aladel üles otsima. Tõuklubi asutati Münchenis 1912. aastal.
Nagu paljud teised koeratõud, võib ka Baieri verekoeral esineda puusaliigese düsplaasia (seisund, mis võib tekitada liikumisprobleeme). Enne aretamist on seega oluline hinnata koerte puusaliigeseid.
See tõug on aretatud ajama haavatud saaklooma jälgi, vahel päevade kaupa; niisiis on tal palju vastupidavust ja ta vajab vähemalt kaks tundi tegevust päevas. Töökoerana naudib Baieri verekoer jäljeajamist ja teisi koerte spordialasid, mis treenivad tema vaimu, keha ja nina. Oluline on toimiv koera tagasi kutsumise käsklus, sest koer võib ignoreerida kõiki kutsumisi, kui ta hakkab mingi lõhna jälgi ajama.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid. Baieri verekoeral on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks; tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Nende lühike karv ei vaja palju hooldust, harjamisest korra nädalas piisab. Kammimise ajal kontrolli ka tema kõrvu ja käppasid.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
