Tervueren on keskmist kasvu pikakarvaline koer, kes jätab välimuselt kandilise mulje. Ehkki inimesed ajavad neid tihti segamini pikakarvaliste Saksa lambakoertega, on nad profiilis kandilisemad, kergema kondiga ja peenema peaga. Tervueren on kollakaspruun, punane või hall, karvaotstes on musta. Täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 61–66 cm ja emasel 56–61 cm. Nad kaaluvad 27,5–28,5 kg.
Tervueren on hell ja ustav kaaslane, kes kaitseb oma kodu ja perekonda. Nagu paljude teiste tõugudega, kel on valveinstinkt, ei soovitata ka neil seda instinkti väiksena julgustada. Nad võivad hakata sind kaitsma ka sobimatutes olukordades. Nende loomulik valveinstinkt ilmneb, kui see vajalik on. Tal on hea huumorimeel ja ta on kiire õppija.
Belgia lambakoera on nelja tõugu – groenendael, tervueren, malinois ja laekenois – ja nad on nimetatud piirkondade järgi, kust nad pärit on. Tervueren on groenendael'ile sarnasem kui teised kaks. Usutakse, et kaks musta sabaga kollakaspruuni pikakarvalist lambakoera ristati ja üks saadud pesakond ristati omakorda groenendael'i esimeste isenditega. Tulemuseks oli esimene pesakond tervueren'i lambakoeri. 1940. aastatel oleks tervueren peaaegu täielikult välja surnud, kuid 1950. aastatel tärkas huvi tõu vastu uuesti.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka kõigil Belgia lambakoertel esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Seda tõugu Belgia lambakoeral on eelsoodumus epilepsia tekkeks.
Tervueren vajab päevas enam kui kahte tundi liikumist ja vaimset tegevust. Neid on väga kerge treenida, nad on edukad agility's, kuulekuses ja teistel koertespordialadel. Nad on aktiivsed koerad ega sobi lemmikloomaks, kui peavad terve päeva üksi olema.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale.
Tervueren on pikakarvaline koer ja tema kasukas vajab omajagu hoolitsust. Neil on külluslik, pikk ja sirge pealiskarv ja väga tihe aluskarv. Seda aluskarva vahetab emane koer kaks, isane üldiselt ühe korra aastas.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
