Väärika kortsulise pea, rippuvate alalaugude ja pikkade lontis kõrvadega verekoera on lihtne ära tunda. Neil on jõuline keha ja jäsemed ning nad on tõesti suured koerad! Nende lühike ja sile karv võib olla must-pruun, maksapruun ja pruun või punane. Täiskasvanud emaste turjakõrgus on 58–63 cm ja isastel 63–69 cm. Nad kaaluvad 41–50 kg.
Nad on hella iseloomuga kiinduvad koerad, kes tavaliselt saavad lastega hästi läbi ja suudavad üksmeelselt koos elada teiste koerte ja lemmikloomadega. Sõbralike koertena võtavad nad hea meelega vastu nii oodatud kui ka ootamatuid külalisi. Kodus on nad vaiksed, kuid õues võivad väga palju häält teha. Nad on perekoerad, neile ei meeldi üksi olla.
Tänapäevase verekoera ajalugu ulatub Saint Huberti kloostrini, kus „segusiuseks“ nimetatud koeri kasutati algselt huntide, suurte kaslaste või hirvede või haavatud saakloomade jälgede ajamiseks. Kui normannid vallutasid Inglismaa 1066. aastal, tõid nad kaasa ka paljud oma koeratõud. Üks neist oli Saint Huberti hagijas, kes sai tuntuks verekoerana. Täpsemalt öeldes oli tegu musta ja pruuni värvi koeraga, valgeid kutsuti talboti hagijateks. Tänapäeva verekoer ei ole enam täpselt seesama koer, kuid teda kutsutakse Belgias tänini Saint Huberti koeraks (Chien du St Hubert).
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka verekoertel esineda puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on seega oluline hinnata koerte puusaliigeseid. Lõtv nahk koera pea piirkonnas võib põhjustada silmade ja silmalaugude probleeme.
Suuruse ja kasvutempo tõttu ei tohiks neid kutsikana liigselt tegutsema panna. Eriti peab selle eest hoolitsema koerte esimesel eluaastal, et nende kondid ja liigesed saaksid kasvada. Täiskasvanuna on verekoeral harukordne vastupidavus ja ta vajab enam kui kahte tundi liikumist päevas. Verekoerad on peamiselt jäljekoerad ja kui on kord leidnud huvitava lõhna, tahavad meeleheitlikult leida selle allika. Jäljeajamise tundides ja võistlustel osalemine või vähemalt muu võimalus oma nina kasutada on selle tõu heaolu jaoks ülitähtis.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Verekoeral on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Lühike ja sile karvkate vajab vähe hooldust. Piisab mõnest harjamisest aeg-ajalt, et eemaldada lahtised ja surnud karvad. Regulaarselt peaks kontrollima nende kõrvu ja silmi, et varakult avastada põletikud.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
