Itaalia linnukoer on suur, tugev, lihaseline ja aktiivne lühikese ja peene karvaga koer. Neil on iseloomuliku kujuga pea, pikad kõrvad ja hästi arenenud lõualuud. Värvuselt on nad oranžid ja valged, oranžikirjud, kastanpruunid ja valged või kastanpruunikirjud. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 58–67 cm ja emastel 55–62 cm. Kaal jääb vahemikku 25–40 kg, proportsioonis koera turjakõrgusega.
Nad on intelligentsed, ustavad ja armastavad koerad, kes saavad läbi nii laste kui ka teiste koertega. Nad sobivad hästi aktiivsesse maaellu ja on hea meelega nii pere- kui töökoerad. Ehkki nad on innukad õppima ja meele järele olema, peab meeles pidama, et nad on väga tundlikud koerad. Treenima peab neid leebelt. Esimeseks koeraks või algajale koerapidajale nad hästi ei sobi.
Itaalia linnukoer on väga vana tõug, seda on mainitud käsikirjades ja kujutatud maalidel 4. ja 5. sajandil eKr. Arvatakse, et see tõug tekkis mastifi-tüüpi koera ristamisel Egiptuse jahikoeraga. 18. sajandil aretasid Itaalia jahimehed linnukoera tõu, et see aitaks jahtida, ajada jälgi ja otsida jahisaaki. Enne relvade kasutamist jahipidamises aitasid need koerad saakloomi jahimeeste võrkudesse ajada. Need koerad jõudsid Ühendkuningriiki 1980. aastate lõpul ja neid on seal tänini vähe.
Nagu paljudel tõugudel, võib ka Itaalia linnukoeral esineda erinevaid pärilikke silmahaigusi ning puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (liigesehaigus, mis võib põhjustada valu ja liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Itaalia linnukoer on loomuselt maakoer, ta naudib pikki jalutuskäike ja jooksmist maal. Neile meeldib ka ujuda ja asju ära tuua. Kui nad ei saa piisavalt tegevust, võivad muutuda liiga tormakaks. Täiskasvanud koer peaks saama päevas liikuda rohkem kui kaks tundi.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Itaalia linnukoeral on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Itaalia linnukoera karv on lühike ja sile ega vaja palju hooldust. Surnud või lahtised karvad saab eemaldada spetsiaalset hoolduskinnast kasutades, seda võib teha korra nädalas.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
