Your Pet, Our Passion.
Taks (pikakarvaline)

Taks (pikakarvaline)

Normaalsuurusega pikakarvaline taks on madal, kuid mitte väike! Taks on keskmise suurusega lühikeste jalgadega jahikoer, kes on täiskasvanuna umbes 35 cm kõrge ja kaalub 9–12 kg. Tal on kaunis, pehme ja sile kasukas, mida on mitut värvi (vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit).

Vajalik teada
  • Vähese kogemusega omanikule sobiv koer
  • Nõutav mõningane treening nõutav
  • Naudib lühikesi jalutuskäike
  • Naudib jalutamist tund aega päevas
  • Väike koer
  • Minimaalne ilastamine
  • Vajab hoolitsemist ülepäeva
  • Allergiaohutu tõug
  • Väga häälekas koer
  • Valvekoer. Haugub ja annab häiret
  • Võib vajada teiste loomadega harjutamist
  • Võib vajada lastega harjutamist

Iseloom

Pikakarvaline taks on elava loomuga, julge ja tragi koer. Ta võib aeg-ajalt olla jonnakas ja iseseisev, kuid pikakarvalist varianti peetakse tavaliselt malbemaks ning kuulekamaks kui teist kaht karvkattevarianti (lühi- ja karmikarvaline). Tal on hea nina ja naudib õues jäljeajamist, kuid ta on ka hea toakoer, kes on tuntud oma hea iseloomu ja lojaalsuse poolest. Pikakarvalisele taksile meeldivad inimesed ning ta on väärt ja truu kaaslane.

Päritolu

Takside päritolu ulatub 15. sajandi Saksamaale, kuigi sarnaseid koeri on kujutatud ka iidses Egiptuse ja Mehhiko kunstis. Saksa tõustandard pandi paika 1879. aastal ja tõuklubi rajati 1888. aastal. Taksid tõi Suurbritanniasse prints Albert ning nad kogusid 19. sajandil Suurbritannias ja Ameerikas populaarsust, kuid kaotasid selle Esimese maailmasõja ajal saksa päritolu tõttu. Nüüdseks on eelarvamused kõrvale jäetud ja taksist on taas saanud populaarne perelemmik ja jahikaaslane. Normaalsuurusega takse kasutati peamiselt mägrajahil, kuid ka teiste jahiloomade puhul.

Takside levinuimad terviseprobleemid on seotud nende kehakujuga, mistõttu neil on eelsoodumus selgrooprobleemide tekkeks. Südamehaigused on selle tõu puhul ka üsna levinud. Nagu paljude teiste tõugude puhul, esineb ka taksidel pärilikke silmahaigusi, seepärast tuleks tõuaretusel kasutatavaid koeri regulaarselt kontrollida.

Pikakarvaline taks vajab päevas tunni jagu tegevust. Tuleb jälgida, et ta kuuletub tagasikutsumise käsklusele, enne kui ta rihma otsast lahti lastakse. Kui ta on õues ja ajab lõhnajälge, lööb välja tema tõeline jahikoerainstinkt ning miski ei meeldi talle rohkem kui jäneseurgude uurimine ja üleni räpaseks saamine.

Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid. Taksi puhul on ülioluline jälgida, et ta ei muutuks ülekaaluliseks, kuna ülekaal koormab tema selga.

Taksi pehme sile kasukas on rindkerel, kõhul, sabal ja jalgade tagaosas pikem. Neis piirkondades läheb karv kergemini pusasse kui seda ei kammita vähemalt kolm korda nädalas. Kuna taks on madal, koguneb tema kasukasse jalutuskäikude ajal kõiksugu mustust, mistõttu tuleb see kodus üle vaadata.

Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.