Brüsseli grifooni esineb kahes karvkattevariandis: karmi- või siledakarvalisena. Grifoonide kõige omapärasem tunnusjoon on nende mopsilaadne nägu. Nende nina on üpris lühike ja ülespoole pööratud. Sarnaselt mopsile on neil ka suured väljapaistvad silmad ja ülespoole pööratud lõug. Seetõttu ütlevad mõned, et grifoonil nägu meenutab ahvi oma. Karvkatet esineb musta, punast või musta pruuniga. Täiskasvanud koera kõrgus on 18–20 cm ja kaal 2–5 kg.
Grifoon ei sobi eriti lastega kokku, kuna koer võib laste mõnikord jõulist mängu valesti tõlgendada, muutes koera laste seltskonnas kartlikuks ja ettearvamatuks. Grifoon võib olla kangekaelne, kuid nad õpivad kiiresti ja on edukalt osalenud koeraspordis. Neile meeldib olla koos omanikuga ja võivad põhjustada paksu pahandust, kui nad liiga pikalt üksi jätta.
Brüsseli grifoon on Belgia tõug, mis saadi 19. sajandil ahvpinšeri, mopsi ja Belgia tallikoerte ristamisel. Kaarikujuhtidel oli vaja väikesi intelligentseid koeri, kes nende kaarikuid valvaks ja tallides närilisi püüaks. Tänavakoerte sitkus segatuna ahvpinšeri nutikusega osutusid kaarikujuhtidele kasulikuks. Hiljem ristati neid ka inglise kääbusspanjelitega, andes tulemuseks grifoonile omase inimesesarnase näo, ja ilmselt kasutati ka Yorkshire'i terjerit.
Sellel tõul ei esine palju spetsiifilisi terviseprobleeme, kuid nagu ka teisi lameda koonuga koeri, võivad neid kimbutada hingamis- ja silmaprobleemid. Nagu paljudel väikestel tõukoertel, võib ka neil esineda terviseprobleeme nagu põlvekedra ajutine nihestus (patella luksatsioon). Tõul esineb pärilikku selgrooprobleemi ja seetõttu tuleb aretuses kasutatavaid koeri selle suhtes kontrollida.
Aktiivse ja veidi terjeri loomuga grifoon naudib ringijooksmist, kuid saab hakkama ka korteris elamisega. Ta vajab päevas vähemalt poole tunni jagu tegevust.
Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Karmikarvalistel koertel on põskedel, lõual, ninal ja silmade kohal pikemad karvad. Nende karvkatte eest hoolitsemine ei ole aeganõudev. Karmikarvalist varianti tuleb kolm korda aastas trimmida, välja arvatud nende näokarvu, mida tuleb lõigata kääridega. Näokarvu tuleks regulaarselt kammida, et eemaldada toidujäägid. Siledakarvaline variant ajab üsna palju karva ning surnud karvade eemaldamiseks tuleks üsna tihti kasutada harjamiskinnast. Mõlemal variandil on vaja näovolte tihti puhastada.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
