Iiri punavalge setter on tugev sportlik koer, kellel on hästi sulgjate karvadega keskmise pikkusega pärlvalge punaste laikudega karvkate. Täiskasvanud koerte turjakõrgus on umbes 58,5–68,5 cm ja kaal ligikaudu 27–32 kg.
Iiri (punase) setteriga tihedalt seotud Iiri punavalget setterit võib leida juba 18. sajandist, kuigi tõug võis vabalt olemas olla juba varem, kuna punavalgeid jahikoeri on kirjeldatud tekstides, mis pärinevad 16. sajandist. Setterid olid 17. ja 18. sajandil maa-aadlike seas populaarsed jahikoerad, enamik olid punavalged, aga 19. sajandi lõpupoole eelistati üleni punast kasukat ning punavalget ohustas väljasuremine. Õnneks jäi neid ellu piisaval hulgal, et pühendunud aretajad suutsid pärast esimest maailmasõda tõu taaselustada.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka Iiri punavalgel setteril esineda mitmeid pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Neil võib olla ka kalduvus seedetrakti häiretele.
Energiline ja aktiivne Iiri punavalge setter vajab igapäevaselt kaks või enam tundi tegevust, sealhulgas vabalt jooksmist.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale.
Soovitatav on harjata ja kammida karva paar korda nädalas, pöörates erilist tähelepanu sulgjatele karvadele (pikemad karvad sabal, jalgade tagaküljed, rind ja kõht), mis hooldamata jätmisel pulsti lähevad.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
