Shiba inu on tugev, keskmise suurusega spitsi-tüüpi koer (ehk tal on püstised kõrvad, paks kasukas ja keerdunud saba). Akita väiksema versioonina on täiskasvanud isaste turjakõrgus umbes 39,5 cm ning emastel 36,5 cm. Paksu ja pehmet aluskarva katab tugev ja sirge pealiskarv, mis võib olla punane, punane-seesam (punane koos mustade karvaotstega), must-pruun või valge.
Aretatud Jaapani mägedes väikeloomi peidust välja ajama ning neile jahti pidama, on shiba inu akita väiksem vorm. Tõesti, tõlkes tähendab shiba inu „väike koer“. Üks vanimaid koeratõugusid, kelle ajalugu ulatub 3. sajandisse eKr, shiba inu suri teise maailmasõja ajal peaaegu täielikult välja. Tõu päästmiseks kasutati väikest hulka koeri, kes olid suutnud üle elada pommitamised ja taudiepideemia.
Valvel, aktiivne ja sõbralik jaapani shiba inu võib olla üsna iseseisev ning tihtipeale tugeva jahiinstinktiga. Varajane ning põhjalik sotsialiseerimine on hädavajalik, eriti selleks, et aidata neil teiste koertega läbi saada. Tõu omapärane tunnus on nn shiba karje – kiljuv hääl, mida ta teeb siis, kui on erutatud või ärritunud.
Shiba inu on üldiselt terve ja tugev tõug. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja aretamiseks mõeldud koertel tuleks silmi regulaarselt kontrollida.
Tegevust vajavad nad umbes ühe tunni päevas. Nende võimaliku soovi tõttu jälitada, tuleb tagada, et koer kuuletuks tagasikutsumise käsklusele, enne kui ta rihma otsast lahti lastakse, ning liikuda tuleb turvalistel piiratud aladel.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Shiba inu on väga puhas tõug – tegelikult ta hoolitseb enda eest ise, natuke nagu kass. Siiski vajab karvkate korra nädalas harjamist ning kui on karvavahetuse aeg, on aru saada, kui paks see aluskarv päriselt on.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
