Lhasa apso on pikakarvaline tugev väike koer. Nad on veidi pikemad kui kõrged. Neid võib olla mitut värvi: kuldne, liivakarva, meekarva, tumehall, kiltkivivärvi, suitsukarva, mitut värvi, must, valge või pruun. Täiskasvanud isase turjakõrgus on 25 cm ja emasel veidi vähem. Nad kaaluvad täiskasvanuna 6–7 kg.
Lhasa apso on lojaalne ja usaldusväärne. Nad saavad laste ja teiste koertega hästi läbi. Tõuna võivad nad olla iseseisvad ning võõraste suhtes ettevaatlikud, kuid kannatlikkuse ja järjepidevusega võib nad muuta suhteliselt sõnakuulelikuks. Nad on üsna tundlikud ja seega ei reageeri hästi kõrgendatud häältele.
Lhasa apso koeratõug aretati Tiibetis pühameeste ja ülikute poolt vähemalt kaks tuhat aastat tagasi. Neid kasutati templites ja mungakloostrites valvekoertena. Tiibeti inimesed austasid neid koeri väga, kuna nad uskusid, et nad olid pühade laamade reinkarnatsioonid. Neid ei müüdud ega ostetud mitte kunagi, vaid kingiti, ning nende saamist peeti suureks auks.
Nagu paljudel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi, seega on silmade kontrollimine soovituslik. Samuti on neil kalduvus teatud nahahaiguste tekkeks.
Täiskasvanud Lhasa apso vajab päevas vähemalt poolt tundi liikumist. Nad on väga energilised, aga on õnnelikud nii kodus mängimise kui ka kilomeetrite pikkuste jalutuskäikude üle. Nad on täiesti rahul mitme lühikese jalutuskäiguga päevas.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Väikese Lhasa apso hooldusvajadus on märkimisväärsed. Pealiskarv on pikk, raske ja puudutamisel veidi karm. Aluskarv on natuke lühem ja pehmem ning seda peab kammima, et vältida sasipuntrate ja vildi tekkimist. Kui kasukas saab liiga suureks koormaks, võib neid pidada ka lühikese karvaga. Elukutseline koertejuuksur või aretaja annab nõu, kuidas seda tehakse.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
