Norwichi terjer on tänapäeval üks väiksemaid terjereid. Neil on karm, tugev, sirge ja veekindel kasukas, mis võib olla punane, nisukarva, must-pruun või hall, ning rebasesarnane nägu koos neile iseloomulike püstiste kõrvadega. Ideaalis peaks nende terjerite turjakõrgus olema 25 cm ja kaal umbes 4–5 kg.
Norwichi terjerid on elavad ja sõbralikud koerad, kes võivad olla vahel natuke jonnakad. Nad saavad vanemate lastega hästi läbi ning paljud aktiivsed eakad näivad seda tõugu eelistavat. Neid peaks varases eas sotsialiseerima, eriti kassidega, sest nad kipuvad neid igal võimalusel taga ajama.
Norwichi terjeri tõug on olemas olnud üle 100 aasta. Selle väikese koera eelkäijateks võivad olla borderterjer ja tema esiisad, cairn'i terjer ning Iiri punaterjer. 19. sajandi lõpus olid nad väga populaarsed Cambridge'i ülikooli tudengite seas ning said nende maskotiks. Mõnel koeral olid teravad püstised kõrvad, aga osal pea lähedal rippuvad kõrvad. 1965. aastal nimetati rippuvate kõrvadega isend Norfolki terjeriks.
Norwichi terjer on üldiselt terve ja vastupidav tõug, kellel esineb vähe terviseprobleeme.
Täiskasvanud Norwichi terjer, kes armastab õues olemist, vajab päevas vähemalt tund aega tegevust. Talle ei meeldi miski rohkem kui luba tundide viisi kaevata, seega koera kaevamisauk oleks äärmiselt teretulnud ning päästaks aia üleskaevamisest.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Kõva ja karmi kasukat on võrdlemisi kerge korra või kaks nädalas hoolika harjamisega korras hoida. Kasukat on vaja ka kaks korda aastas käsitsi trimmida. Selles osas oskab nõu anda elukutseline koerajuuksur või aretaja.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
