Your Pet, Our Passion.
Papillon Mobiil

Papillon

Ta on glamuurne, hapra välimusega koer, kelle kõrvad meenutavad liblikat või koiliblikat. Papillon'i kasukas on pikk ja siidine ning sisuliselt valge koos värvilaikudega (vaadake täpsema teabe saamiseks tõustandardit). Kolmevärviline kasukas on valge ja must koos spetsiifiliste pruunide märgistega. Täiskasvanud koerte turjakõrgus on 20–28 cm ja kaal 3–5 kg.

Vajalik teada
  • Kogenematule omanikule sobiv koer
  • Nõutav elementaarne treening
  • Naudib lühikesi jalutuskäike
  • Naudib jalutamist pool tundi päevas
  • Väike koer
  • Minimaalne ilastamine
  • Vajab hoolitsemist ülepäeva
  • Allergiaohutu tõug
  • Väga häälekas koer
  • Valvekoer. Haugub ja annab häiret
  • Sobib hästi teiste loomadega
  • Hea perekoer

Iseloom

Valvas, sõbralik ja energiline väike koer papillon on rahuldust pakkuv ja armastav kaaslane, kes naudib nii pere ühistes tegevustes osalemist kui ka süles olemist.

Päritolu

Kääbusspanjelid, keda on kujutatud paljudel renessansiaja maalidel, on papillon'iga väga sarnased. Arvatakse, et tõug arenes välja Prantsusmaal või Belgias. Papillon oli eelistatud seltsikoer Mandri-Euroopa kuningakodades ja aadlike seas ning räägitakse, et üks oli isegi Marie Antoinette'il süles, kui ta giljotiini juurde kõndis. Tõu nimi, mis tähendab tõlkes „liblikas“, tuleneb tema suurtest kõrvadest, mis näevad välja nagu liblika väljasirutatud tiivad. Kui koeral on rippuvad kõrvad, kutsutakse teda phalene'ks (mis tähendab tõlkes „koiliblikas“).

Nagu paljudel väikestel tõukoertel, võib ka papillon'il esineda terviseprobleeme nagu põlvekedra ajutine nihestus (patella luksatsioon). Samuti võib neil, nagu teistelgi tõugudel, esineda pärilikke silmahaigusi, seega on silmade kontrollimine soovituslik.

Papillon peab päevas umbes pool tundi liikuma, kuid ta on rohkemaks võimeline, kui suudetakse seda pakkuda. Oma suuruse kohta on ta üllatavalt energiline ning on agility-võistlustel edukalt esinenud.

Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.

Rikkalik, pikk ja siidine karv vajab nädalas kaks kuni kolm korda hooldamist, et vältida pulstumist.

Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.