Shar pei on lihtsalt ära tuntav oma voldilise naha ja „kulmukortsutuse“ poolest. Ta on ruudukujulise kehaehituse ja lühikese nimmepartiiga, jõuline ja hea luustikuga koer. Shar pei'l on lühike ja harjaseline karv, mis tundub puudutamisel karm. Shar pei kasukas võib olla mitut värvi – vaata detaile tõustandardist. Täiskasvanud shar pei turjakõrgus on 46–51 cm ja kaal umbes 18 kg.
Hästi sotsialiseeritud shar pei on oma perele pühendunud. Ta on lojaalne, mänguhimuline ning aktiivne, kuid kui teda pole kutsikaeas korralikult õpetatud, võib koer olla kangekaelne ning oma territooriumi kaitsev. Võõraste suhtes on ta loomult umbusklik. Shar pei'd saavad kassidega hästi läbi, kui neid on juba kutsikana omavahel tutvustatud, kuid teiste koertega võib koosolemine keeruline olla. Sageli ei salli nad külma.
Shar pei koeratõug on sajanditevanune ning segu mastifist ja põhjamaistest tõugudest. Sarnaselt tšau-tšaule, kes on samuti tõu kujundamisse kaasatud, on shar pei'l sinine keel. Algselt peeti shar pei'd Hiinas delikatessiks ning kuna nad lemmikloomadena mandril keelustati, oli tõug väljasuremise äärel. Õnneks suutis pühendunud koerakasvataja, Matgo Law, lääneriikides koera suhtes huvi äratada ning tõug päästeti. Kui shar pei 1970. aastatel esimest korda lääneriikidesse jõudis, liigitati ta maailma kõige haruldasimaks tõuks.
Enimlevinud terviseprobleemid, mis shar pei'd mõjutavad, on nahapõletikud nahavoltide vahel ja erinevad silmaprobleemid. Neid võib ohustada ka teatud haigus, mis põhjustab palavikku ja liigesepaistetust (pärilik shar pei palavik).
Kuigi shar pei koerad on aktiivset tõugu, on nad nõus nii palju või vähe liikuma kui võimalik, aga seda vaid juhul, kui nad saavad igal ajal vabalt mängida. Täiskasvanud koer peaks päevas vähemalt tunni liigutama, kuigi ta on rõõmuga nõus ka rohkemaks. Kui shar pei norib teiste koertega tüli, hoidke teda rihma otsas ning piirake ta liikumist, et ta pahandustesse ei satuks.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Osades sugupuudes on koerte sabad tihedalt selja kohal keerdus ning neid tuleb jälgida, et ei tekiks põletikku. Samuti tuleks igapäevaselt kontrollida koera silmi. Kasuka peaks lihtsalt pehme harjaga üle käima.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
