Väike, kompaktne ja jässakas Walesi terjer on lisaks ka nutikas ja töökas. Tema karv on traatjas ja karm ning seisab ruudukujuliselt tema varvastel püsti. Walesi terjerid on kas musta ja pruuni värvi või hallisalguline must ja pruun. Täiskasvanud koera turjakõrgus on kuni 39 cm ja kaal 9–9,5 kg.
Walesi terjer on aktiivne, rõõmus, intelligentne ja südamlik koer. Nad loovad oma perega väga tiheda sideme, on mänguhimulised ja lõbusad, kuid võõrastega veidi tagasihoidlikud. Kui koera tutvustatakse juba kutsikana kassidega, on ta rõõmuga nõus neid aktsepteerima. Kui seda aga ei tehta, võib koera kasse taga ajama hakata. Enamasti on nad kõige õnnelikumad siis, kui on majapidamises ainsad koerad.
Mõned ajaloolased usuvad, et need terjerid on otsesed vana-inglise musta ja pruuni terjeri järglased, kuid pikaajalised Walesi tõud viitavad sellele, et need koerad ei ole nüüdseks väljasurnud Inglise tõu järglased. 1737. aastal pidasid Carnarvonshire'i linna elanikud end uhkusega tõu loojateks. Tol ajal tunti tõugu Carnarvonshire'i Walesi terjeri nime all. Üle kahe ja poole sajandi kasutati koertekarja saarmate ja mäkrade jahtimiseks ning 1885. aastal tunnustati Walesi terjereid ka Inglismaal.
Walesi terjeril võib esineda pärilikke silmaprobleeme. Haiguseid on võimalik kontrollida.
Walesi terjerid on väga energilised! Nad tunduvad väsimatud ja on alati nõus mängima jooksma. Kuna nad armastavad ujuda, tuleb nendega vee läheduses viibides ettevaatlik olla. Kui sa aga ei saa oma koerale tavapärast liikumiskoormust pakkuda, lepib ta sellega ilma suurema kärata. Täiskasvanud koer peaks päevas vähemalt tunni liikuma, kuid on nõus seda ka rohkem tegema.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Walesi terjeri kasukat tuleks kaks või kolm korda aastas kitkuda. Lisaks tuleks tema karva kaks või kolm korda nädalas harjata ja kammida.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
