Silmatorkavalt aristokraatsed Berni alpi karjakoerad on ühed ilusaimad Šveitsi töökoertest. Nende karv on pehme ja siidine paksu aluskihiga ning on alati süsimust valge koonu ja triibuga otsaesisel, valged on ka rind, käpad ja sabaots. Rikkalik kastanpruun või pruun eraldab musta ja valget jalgadel ja põskedel. Nad on tugevad ja tursked koerad, täiskasvanud emase turjakõrgus on 58–66 cm ja isasel 64–70 cm. Nii emased kui isased kaaluvad 40–44 kg.
Berni alpi karjakoerad on heatahtlikud koerad, kellele meeldib osa võtta kõigist perekonna tegevustest, olles nii suurepärased kaaslased. Nad on hellad, kannatlikud ja eriti osavad lastega, neid vajadusel kaitstes. Nad peavad olema inimestega ja neil on vaja hellust. Külalistest annavad nad teada haukumisega, kuid rahunevad üsna ruttu. Kui neid on juba varakult tuttavaks tehtud kasside ja teiste koduloomadega, austavad nad neid.
Berni alpi karjakoera või berni tõu ajalugu ulatub 2000 aasta taha, kui roomlased tungisid Šveitsi, tollase nimega Helveetsiasse oma karja ajavate ja valvavate koertega. Roomlaste mastifi-tüüpi koeri ristati ilmselt karjakoertega, kes talusid Alpide karmimat ilmastikku ja mille tulemusena muutus leebemaks ka nende iseloom. Alpi karjakoeri kasutati siis koormavedajatena, et transportida kootud või piimatooteid külade vahel.
Berni alpi karjakoerte levinuim terviseprobleem on teatud tüüpi agressiivsed vähid, mille suhtes neil on eelsoodumus. Seetõttu on nende oodatav eluiga sageli lühem. Nagu paljudel suurtel tõugudel, võib ka neil esineda puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on seega oluline hinnata koerte puusaliigeseid.
Kutsikana peaks nende liikumist piirama, et nende kondid ja liigesed saaksid korralikult areneda. Kui koer on saanud aastaseks, võib ta lubada ilma rihmata vabalt jooksma. Täiskasvanud Berni alpi karjakoer vajab tegevust umbes üks tund päevas.
Hiigelkasvu koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras vitamiine ja mineraale, mis toetavad nende liigeseid ja kõhri. Berni alpi karjakoeral on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Riski aitavad vähendada tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid.
Berni alpi karjakoera karva peaks hooldama iga päev, et ei tekiks pulste ja ta ajaks vähem karva. Käpapadjakeste vahel olevat karva peaks regulaarselt pügama.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
