See tõug on terjerite kuningas – suurim terjerite hulgas. Täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 58–61 cm ja emasel 56–59 cm. Isased koerad kaaluvad 25–28 kg, emased 21–23 kg, olenevalt koera kehaehitusest. See terjer on üsna jässaka ja lihaselise kehaehitusega ning tema keha on kaetud karmikarvalise traatja karvkattega, mis on must/hallisegune (seljal) ja pruun.
Airedale'i terjer on üks praeguseks väljasurnud musta-pruuni terjeri järeltulijaid. See tõug aretati 19. sajandil Aire'i, Wharfe'i ja Calderi jõe orgudes Yorkshire'is saarmaküttide poolt, kes soovisid terjerit abiks saarma ja kahjuritega tegelemisel ja ka valvekoeraks. Suured tööterjerid ristati saarmakoertega, et saada koer, kes oleks piisavalt suur, et rünnata täiskasvanud mäkrasid ja saarmaid. Hilisemad ristamised Iiri terjeri ja ilmselt ka Welshi terjeriga viisid suuruse ja tüübi täpse kujunemiseni.
Airedale'i terjer on üldiselt vastupidav tõug. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on seega oluline hinnata koerte puusaliigeseid.
Aktiivse koerana vajab Airedale'i terjer mõõdukal hulgal tegevust (1–2 tundi päevas), sealhulgas mängimist ja treeninguid, et tal ei oleks igav ja et ta oleks tugev ja terve.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid. Airedale'i koeratõul on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad kogused aitavad seda riski vähendada.
Airedale'i tõu karv on veekindel ja kahekihiline: pealiskarv on karm ja traatjas, aluskarv lühem ja pehmem. See vajab igapäevast kammimist ja karvavahetuse ajal (kaks korda aastas) surnud ja lahtiste karvade eemaldamist (stripping).
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
