Seda pisikest või keskmist kasvu pikkade jalgadega terjerit on väga lihtne ära tunda. Tal on kitsas kolju ja lammast meenutav karvkate, mis võib olla sinine, maksavärvi või liivakarva, märgistega või ilma nendeta. Täiskasvanud emaste ja isaste turjakõrgus on 38–43 cm ja kaal 8–10 kg.
Bedlingtoni terjerit peab kasside ja teiste koduloomadega läbi saamiseks treenima. Võõraste peale Bedlingtoni terjer haugub ja peletab nad eemale, kui nad pole oodatud. Kui peremees on aga külalise majja lubanud, saab ta sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Bedlingtoni terjerid on head valvekoerad, sest nad võivad olla ärgitatuna väga julged. Üldiselt on nad üsna rahulikud, kui neile võimaldada piisaval hulgal vaimset ja füüsilist stimulatsiooni.
Bedlingtoni terjeri aretasid algselt 18. sajandil kaevurid Northumberlandi Rothbuy piirkonnas, kombineerides kohalikke terjereid ja whippet'eid. Sellele ei juhitud tähelepanu enne 1869. aastat, kuid vahepeal tekkis sellel koeratõul kahjurite tapja, salaküti kaaslase ja võitleja maine. Koeratõugu tunti ka nimedega Rothbury terjer ja „mustlaste koer“, viimane seoses salaküttidega.
Bedlingtoni terjeril võib esineda pärilikku maksahaigust (vase kogunemine maksa). Võimalik on teha DNA-test, see tuleks teha kõikidele aretuskoertele. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi, seega on soovituslik kontrollida aretuskoerte silmi.
Bedlingtoni terjer vajab päevas vähemalt tund aega tegevust. Nad on edukad mängudes, kus on vaja joosta, hüpata ja asju ära tuua, sh ka agility's. Neile tuleks võimaldada vaimset tegevust, et ära hoida käitumisprobleemide teket.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Bedlingtoni terjeri karva hooldamine võib olla üsna nõudlik tegevus. Tema karva peaks päevas vähemalt viis minutit harjama, vähemalt korra nädalas ka kammima. Koera karva peab iga paari kuu tagant trimmima. Seda võiks teha elukutseline koertejuuksur, sest tegemist on üsna ebahariliku lõikusega. Võid ka ise tõuaretajalt õiget lõikust õppida. Karva hooldamisel näituseks peab arvestama, et koera kehal ei tohi kuskil olla rohkem kui 2,5 cm pikkuseid karvu, seega on see tegevus veelgi aeganõudvam.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
