Inglise kokkerspanjel on keskmise suurusega proportsionaalne koer. Nende karvkate on sile ja siidine ning esijalgadel on rikkalikult sulgjaid karvu. Kokkerspanjeleid leidub mitmes eri värvitoonis ja -kombinatsioonis: ühevärvilistest must, punane, oranž ja pruun, kombinatsioonidena leidub mustvalget, maksapruun-valget, puna-valget, sinist kimmelit, oranži kimmelit, musta kimmelit, kahe- ja kolmevärvilist. Täiskasvanud isase turjakõrgus on 39–41 cm ja emasel 38–39 cm. Nad kaaluvad 13–14,5 kg.
Need aktiivsed ja sõbralikud koerad naudivad inimeste seltsi ning ei taha muud kui omanikule rõõmu valmistada. Nad on suurepärane valik lastega peredesse ja saavad hästi läbi ka teiste pere lemmikloomadega. Kokkerspanjel on väga rõõmsameelne tõug, kes liputab pidevalt saba ja toob kõigile n-ö kingitusi. Nad on hõlpsalt koolitatavad, kuna on innukad ja tahavad heameelt valmistada.
Inglise kokkerspanjel on üks vanimaid maaspanjeli tõuge. Nende päritolu ulatub 14. sajandi Hispaaniasse. Enne 17. sajandit loeti kõik spanjelid ühe kategooria alla. Suuremaid tõuge kasutati ulukite ehmatamiseks ja väiksemaid metskurvitsate lenduajamiseks. Sealt ongi tulnud nimed springer (spring – järsult hüppama) ja cocker (woodcock – metskurvits). 1892. aastal määras Suurbritannia Kennelklubi nad eraldi tõugudeks. Teisel pool Atlandi ookeani kasutasid ameeriklased samu koeri, et aretada veidi teistsugune kokkerspanjel, keda teatakse nüüd kui Ameerika kokkerspanjelit.
Üks sagedasemaid Inglise kokkerspanjeleid tabav haigus on korduv kõrvapõletik, seda nende suurte kõrvalestade tõttu. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Nad harjuvad ilma probleemideta pere harjumustega, kuid ei tohi unustada, et nad on siiski linnukoerad, mis tähendab, et nad peaksid saama piisavalt tegevust – päevas vähemalt tunni või rohkemgi. Neile meeldib ujuda, mistõttu tuleb olla vee läheduses ettevaatlik, et tagada koera ohutus. Neil tuleb ka vabalt joosta lasta, et nad saaksid joostes ja mängides energiat kulutada.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Nende kasukat tuleb paar korda nädalas harjata ning kõrvu regulaarselt kontrollida, et need oleksid puhtad ja terved. Neid tuleks kolm või neli korda aastas lasta koertejuuksuril trimmida. Seda on võimalik ka ise tegema õppida.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
