Clumberspanjel on suur ja jõuline koer, kes on raskem ja tugevam kui teised spanjelid. Täiskasvanuna on ta umbes 45–50 cm kõrge ning isased kaaluvad 29,5–34 kg ja emased 25–29,5 kg. Nende karvkate on rikkalik, siidine ja valge, sidrunkollaste või oranžide märgistega. Koon on tähniline.
Kuigi clumberspanjel on veidi reserveeritum kui teised spanjelid, on nad heasüdamlikud ja sobivad hästi perekoerteks – samas tuleb valmis olla selleks, et nad ilastavad! Ta võib olla jäärapäine, kuid tavaliselt meeldib talle rõõmu valmistada, tehes temast treenimisel eeskujuliku õpilase, kuniks teda piisavalt motiveeritakse.
On juba pikalt arvatud, et clumberspanjel on Prantsuse tõug, kelle tõi Ühendkuningriiki sajandeid tagasi Noailles' hertsog, kes, soovist tagada revolutsioonikeerises oma koerte ohutus, viis oma hinnatud spanjelid Newcastle'i hertsogile Clumber Parki Nottinghamshire'is. Selle teooria tõestuseks pole aga piisavalt tõendeid, mistõttu usutakse nüüd, et clumberspanjel on vägagi briti päritolu, aretatud eri jahispanjelitest ja muudest tõugudest.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka clumberspanjelitel esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis põhjustab liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Seda tõugu hinnatakse tema suurepärase nina pärast, mida ta jalutuskäigu ajal hea meelega kasutab. Seetõttu on oluline, et koerale õpetataks rihmast lahti olles käsu peale tagasitulemist. Ta on teiste spanjelitega võrreldes aeglasem ja rahuldub päevas tunniajase treeninguga.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale.
Nende rikkalik kasukas on siidine ja sirge ning jalgadel ja rinnal on pikem karv (sulgjad karvad), mis pulstuvad, kui need hooleta jätta. Käpakarvu tuleks kärpida, et karv ei pulstuks ning kõrvu regulaarselt kontrollida.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
