See suur ja elegantne tõug on nii sümmeetriline kui ka tugeva kehaehitusega. Nad on jõu, graatsia ja vastupidavuse kehastus. Inglise setteri pikk siidine karvkate hoiab keha ligi ja on rikkalike sulgjate karvadega. Inglise setteri karvkatte värvuse kirjeldamisel kasutatakse terminit belton (tähniline). Alusvärviks on alati valge ja see esineb koos mustaga (blue belton), sidrunkollasega (lemon belton), oranži (orange belton) või maksapruuniga (liver belton). On ka kolmevärviline variant (pruun blue belton'i ja liver või tan belton'i segu). Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 65–69 cm ja kaal 28,5 kg. Täiskasvanud emaste turjakõrgus on 61–65 cm ja kaal 27 kg.
Inglise setterid on sõbralikud ja heasüdamlikud koerad, kes kiinduvad sügavalt oma peresse. Nad on elavaloomulised ja suhtlemisaltid koerad, kes annavad teada külaliste tulekust ja kohtlevad neid siis nii, nagu oleks nad neid terve elu tundnud. Nad saavad lastega hästi läbi ning on väga kannatlikud – siiski ei tohi seda kurjasti ära kasutada. Nad on juba loomu poolest head teiste koerte ja pere lemmikloomadega.
Inglise setter pärineb 16. sajandist, kui teda kasutati hea linnukoerana. Tõu täpse ajaloo kohta on liikvel mitu versiooni. Mõned väidavad, et tõug pärineb eri Hispaania maaspanjelitest. Teise teooria kohaselt saadi tõug vana veespanjeli, vana Hispaania pointeri ja varajaste springer-tüüpi koerte ristamisel. Kõige varajasem tekst, kus räägitakse setteritest on dr. Johannes Caiuse 1576. aasta tõlge ladina keelest („Inglise koertest“), kuid isegi seal pole täit kindlust, kas tekstis viidatakse tänapäeva setteri eellastele. Esimene tõunäitus, kus olid ka Inglise setterid, toimus 1859 Newcastle'is Kirde-Inglismaal.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka Inglise setteritel esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Esineb ka pärilikku kurtust, mida saab kindlaks teha juba varakult.
See tõug vajab palju tegevust – päevas kaks või rohkem tundi täiskasvanud heas vormis koera puhul. Neil on kalduvus uitama minna, seega tuleb veenduda, et aed on korralikult piiratud.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Inglise setteril on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Inglise setterid vajavad mõõdukat harjamist ja pügamist, et nende kasukas võimalikult hea välja näeks. Kindlasti tuleb karva nende käpapatjade vahelt ja kõrvade alt regulaarselt lõigata. See laseb õhul koera kõrvadesse pääseda, vältides nii põletiku teket. Sulgjad karvad vajavad samuti aeg-ajalt tähelepanu. Näitusekoertel vajab karvkate veelgi rohkem tähelepanu.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
