Saksa lühikarvaline linnukoer on suur, lihaseline ja õilsa ilmega koer. Isaste turjakõrgus on 58–64 cm ja emastel 53–59 cm. Koerte kaal on vahemikus 25–32 kg. Nende lühike ja liibuv kasukas esineb eri maksapruuni, valge ja musta kombinatsioonides ja mustrites – vaadake lähemalt tõustandardist.
Aretatud 19. sajandil Saksamaal jäljekoertest ja pointeritõugudest – näiteks Inglise rebasehagijast, verekoerast, Hispaania pointerist ja Inglise pointerist – on Saksa lühikarvaline linnukoer mitmekülgne jahi-, seisu- ja kättetoov koer (HPR-koer ehk hunt, point, retrieve), kes töötab nii maal kui ka vees. Olles üks esimesi nii mitmekülgseid koeri, kes Saksamaalt Ühendkuningriiki saabus, on Saksa lühikarvaline linnukoer populaarne lemmik ja seltsiline ning ka töötav linnukoer.
Saksa lühikarvaline linnukoer on üldiselt terve tõug. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Epilepsia on ka selle tõu esindajate seas levinud.
Saksa lühikarvaline linnukoer on väga aktiivne ja vajab päevas vähemalt kaht tundi tegevust, et energiat kulutada. Kui ta ei saa piisavalt vabalt joosta ja oma intelligentsust proovile panna, hakkab tal igav ning ta hakkab kodus hävitustööd tegema. Talle meeldib asju tuua nii maalt kui veest.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale.
Nende lühike karvkate on karm ja saba alt veidi pikem. See on lihtsasti hooldatav ja nõuab kammimist kõigest korra nädalas.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
