Väikene/keskmine Jaapani spits on tavalise spitsi moodi – paksu puhvis kasuka, rebasesarnase näo, kolmnurksete silmade ja hästi kohev sabaga, mis üle selja keerdub. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 34–37 cm ning emastel 30–34 cm ning nad kaaluvad umbes 5–6 kg.
Alguses on ta võõrastega tagasihoidlik, aga oma pere suhtes on Jaapani spits südamlik ja lojaalne. Sellele valvsale ja elavale tõule meeldib oma maja ning aeda valvata ja ta haugub, kui midagi ebatavalist ta tähelepanu püüab. Superhea perekoerana saab ta hästi läbi nii inimeste kui ka teiste loomadega.
Jaapani spits aretati Jaapanis, aga algselt pärineb see Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika valge spitsi tõugudest, nagu Saksa ja Vene spits ning samojeedi koer. Selle tulemusena tekkinud tõug jaguneb kahte suuruse kategooriasse. Suuremat kutsuti samo'ks ja väiksemat spitsiks ning viimane oli see, kes sai Jaapanis, seejärel Rootsis ja ülejäänud Euroopas ning kogu maailmas populaarseks seltsikoeraks.
Jaapani spits on üldiselt terve tõug. Nagu paljudel teistel väikestel tõukoertel, võib ka temal esineda ajutist põlvekedra nihestust (patella luksatsiooni).
Jaapani spits vajab päevas umbes tund aega tegevust. Tema säravvalge kasukas võib vihmase ilmaga sopaseks saada, aga kord kuiv, saab muda märkimisväärselt hästi välja kammida, jättes kasuka sama puhtaks nagu enne.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Pehme aluskarv on väga paks ning puhvis pealiskarv on sirge ning kaela, rinna ja õlavöötme juures pikem, moodustades laka. Saba on hästi kaetud. Ülepäeviti harjamine hoiab karva pulstumata, aga karvavahetuse ajal on vajalik igapäevane hooldamine.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
