Your Pet, Our Passion.
Pomeranian mobiil

Pomeranian

Habras ja pisike pomeranian on särava iseloomuga sõbralik koer. Pika pealiskarva, püstiste kõrvade ja paksu aluskasukaga karvapall meenutab miniatuurset rebast. Pomeraniane on mitmes kaunis värvitoonis, vaadake täpsema teabe saamiseks tõustandardit. Sõltuvalt kehaehitusest ja -tüübist võib täiskasvanud koera turjakõrgus olla 18–30 cm. Täiskasvanud isase ideaalne kaal on 1,8–2 kg ja emasel 2–2,5 kg.

Vajalik teada
  • Kogenematule omanikule sobiv koer
  • Nõutav elementaarne treening
  • Naudib lühikesi jalutuskäike
  • Naudib jalutamist pool tundi päevas
  • Kääbuskoer
  • Jäta vahele
  • Vajab hoolitsemist iga päev
  • Allergiaohutu tõug
  • Väga häälekas koer
  • Valvekoer. Haugub ja annab häiret
  • Sobib hästi teiste loomadega
  • Hea perekoer

Iseloom

Pomeranianid on elavad ja energilised väikesed koerad, kes on oma perele väga lojaalsed. Koerale meeldib, kui teda süles hoitakse ja temaga tegeletakse, kuid sellega ei tohiks liiale minna, sest ta peab ka oma enda neljal jalal hakkama saama. Häälekad pomeranianid on suurepärased valvekoerad. Hoolimata pomeraniani õrnast ja südamlikust iseloomust tuleb temaga väga ettevaatlik olla, eriti väikese laste läheduses, sest ta on küllaltki habras ning jalaluumurrud on tõule küllaltki omased.

Päritolu

Pomeranianid pärinevad suure tõenäosusega Arktika kelgukoertest ning on ilmselt keeshond'ide, hallide Norra põdrakoerte ja samojeedi koerte sugulased. Esimesed usaldusväärsed ülestähendused selle tõu kohta on pärit Pomeraaniast, Baltimaade-äärsest regioonist, ning ulatuvad 19. sajandisse, kuigi sel ajal olid need koerad palju suuremad (umbes 13 kg). Pesakonnad koosnesid umbes kümnest kutsikast ja peagi hakati eelistama kõige väiksemaid koerakesi. 19. sajandi keskpaigas oli tõug levinud ka teistesse Euroopa riikidesse ning 1888. aastal armus pomeranianidesse kuninganna Victoria, mis suurendas tõu populaarsust veelgi. Briti kasvatajad hakkasid seejärel aretama väiksema kasvu ning kohevama kasukaga koeri.

Nagu paljudel väikestel tõukoertel, võib ka pomeranianidel esineda terviseprobleeme nagu põlvekedra ajutine nihestus (patella luksatsioon). Pomeraniani teiste sagedaste tervisehädade hulka kuuluvad silmaprobleemid, karvade väljalangemine ning hingetoru probleemid, mis põhjustavad köhimist.

Pomeranianid ei ole tegevuse suhtes nõudlikud ning on õnnelikud ka lühikeste jalutuskäikude või aias koos omanikuga jooksmise üle. Samas on nad enne väsimist võimelised päris pikki vahemaid kõndima.

Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.

Noorukieas tuleb pomeraniane rohkem kammida, et karvavahetusele kaasa aidata, kuid pärast seda võib kammimist vähendada paari korrani nädalas. Kontrollige regulaarselt, et aluskarv poleks pulstunud. Ei tohi kasutada liiga tihedat kammi, sest see võib aluskarva kahjustada ja selle kohevust rikkuda. Kasukat tuleb laiapiilise kammiga põhjalikult kammida ja seejärel kergelt harjata. Jalgade ümber tuleb karva aeg-ajalt kärpida.

Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.