Kääbuspuudel on suursugune, nõtke koonu ja pika kaelaga koer. Tema kasukas on rikkalik ja krussis ning tihti stiliseeritud. Kääbuspuudleid võib olla mitut eri värvi, sealhulgas sinist, halli, hõbedast, pruuni, aprikoosi ja kreemikat. Vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit. Täiskasvanud kääbuspuudli turjakõrgus on 28–38 cm ning kaal 12–14 kg.
Elavad, seltskondlikud ja südamlikud kääbuspuudlid on suurepärased seltsikoerad. Kääbuspuudlid naudivad aktiivset elu ja nad armastavad kõigist pere tegemistest osa võtta. Kääbuspuudel kohandub ka korterieluga, kuid ta peab saama piisavalt palju ringi liikuda. Külaliste tulekust annab koer häälekalt märku, seega sobib ta ka valvekoeraks. Samas ei ole ta kunagi agressiivne.
Kääbuspuudli aretasid suurest puudlist inimesed, kes soovisid koera, kelle eest oleks lihtsam hoolitseda ja keda oleks odavam ülal pidada. Sellise suurusega puudlid on olemas olnud juba vähemalt 500 aastat. Kääbuspuudlid muutusid eriti populaarseks tsirkustes, sest neid oli kerge treenida ja nad soovisid inimestele alati rõõmu valmistada.
Nagu paljudel väikestel tõukoertel, võib ka kääbuspuudlil esineda terviseprobleeme nagu põlvekedra ajutine nihestus (patella luksatsioon). Nad on vastuvõtlikud ka puusaprobleemidele ning neid tuleb testida päriliku silmahaiguse osas.
Tegemist on küllaltki aktiivse tõuga, kes naudib jalutuskäike ja mängimist. Keha ja vaimu stimuleerimiseks tuleks koerale sobilikke tegevusi pakkuda. Kääbuspuudlid on tublid kuulekus- ja agility-võistlustel ning mitmel koeraspordialal.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Kääbuspuudlid ei aja karva ning sobivad sageli (kuid mitte alati) ka allergilistele inimestele. Nende karvakatte eest peab palju hoolitsema. Lisaks kodus kammimisele ja harjamisele vajavad nad sageli ka elukutselise koertejuuksuri abi. Puudlit tuleks pügamiseks salongi viia iga kuue nädala tagant, samuti võite ise teda pügama õppida.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
