Shih-tzu on pikakarvaline ja visa väike koer, kelle kasukas võib olla mitut eri värvi (vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit). Nad liiguvad ringi küllaltki üleoleval moel, saba selja kohal keerdus. Täiskasvanud shih-tzu turjakõrgus ei tohiks olla kõrgem kui 27 cm ning tema ideaalne kaal on 4,5–7,5 kg.
Shih-tzu on südamlik, mänguhimuline ja intelligentne koer. Tõuna võivad nad olla iseseisvad ning võõraste suhtes ettevaatlikud. Nad armastavad õppimist ning neile meeldib inimestele meele järele olla, kuid vahel võivad nad olla ka jonnakad ning jätta mulje, et osad ülesanded pole nende väärilised. Kannatlikkuse ja järjepidevusega võivad nad muutuda suhteliselt sõnakuulelikuks.
Arvatakse, et shih-tzu tõug pärineb Tiibetist, kus nad elasid templites ja kust neid aeg-ajalt Hiina keisritele kingiti. Kui shih-tzu'd Hiinasse viidi, ristati neid Pekingi koertega ning tulemuseks saadi tõug, keda tänagi tunneme. Suurbritanniasse saabus tõug pärast 1912. aastat, kuid neid ei tunnustatud enne 1949. aastat. Ameerikas tunnustati neid alles 1960. aastatel.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja ajutisi põlvekedra nihestusi (patella luksatsioon). Lisaks on neil suurem eelsoodumus kõrvapõletikele, seljadiski haigustele ja hingamisprobleemidele.
Shih-tzu peab end liigutama, kuid on rõõmuga nõus ka koju jääma ja mängima. Nad on rahul ka lühikeste jalutuskäikudega ning eelistaksid kolme 20-minutilist jalutamist tunnisele matkale.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Shih-tzu kasukas on pikk, pehme ja tihe ning sellel on rikkalik aluskarv, mistõttu peab koera kauni välimuse säilitamiseks selle eest igapäevaselt hoolt kandma. Samuti tuleb neid sageli vannitada, vahel lausa kord nädalas, ning pärast vanni tuleb nad korralikult ära kuivatada. Kuna koera otsmikult kasvavad pikad karvad, mis ulatuvad ninaotsani, tehakse neist pealaele tutt. Koera nägu peab vahel igapäevaselt pesema, sest toit jm võib ta karvadesse kinni jääda. Kui kasukas saab liiga suureks koormaks, võib selle ka lühikeseks lõigata. Elukutseline koertejuuksur või aretaja on ilmselt parimad andmaks nõu, kuidas seda teha.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
