Kompaktne ja sümmeetriline Walesi springerspanjel on keskmist kasvu ning loodud vastupidavust nõudvaks raskeks tööks. Tal on särav, siidine ja sile karv harjastega jäsemetel ning tema värvus on rikkalik punane ja valge. Täiskasvanud isase turjakõrgus on 48 cm, emasel 46 cm. Nad kaaluvad 16–20 kg.
Walesi springerspanjelid on üdini ustavad teistele spanjelitele ning oma perele on nad täielikult pühendunud. Nad on rõõmsameelsed ja hea iseloomuga kaaslased. Nad armastavad inimesi, kuid võivad võõraste suhtes olla veidi tagasihoidlikud. Nad on perekoerad ning lausa vajavad seltskonda. Kergelt treenitav Walesi springerspanjel on sageli suurepärane kuulekuskoer ning linnukoer.
Punased ja valged spanjelid on Walesis olemas olnud juba 18. sajandist. Nad elasid peamiselt Walesis ja Lääne-Inglismaal, enne kui levisid Ida-Inglismaale ja Šotimaale, kus neid kasutati linnukoertena ja aretamiseks. Walesi springerspanjeli mitmekülgsete võimete ja jahiinstinkti tõttu muutus ta peagi universaalseks lemmikloomaks ning 19.–20. sajandiks levis ka välismaale. Enne, kui Briti Kennelklubi springerspanjelit 1902. aastal tunnustas, oli ta tuntud Walesi cocker'i nime all.
Walesi springerspanjelil võib esineda pärilikku silmahaigust, seega soovitame seda kontrollida. Soovitame testida ka puusasid, sest neil võib esineda puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib tekitada liikumisprobleeme).
Walesi springerspanjel peab palju liigutama, täiskasvanud koer peab seda tegema üle kahe tunni päevas. Nad armastavad vett ja kui nad vee läheduses lahtiselt ringi jooksevad, tuleb tagada nende turvalisus. Nad on väljakukatsete jaoks ideaalsed kandidaadid.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Selle tõu karv ei vaja palju hooldust, kuid pikakarvalisemaid kohti tuleb regulaarselt kammida, harjata ja trimmida – kaks või kolm korda nädalas. Kõrvu tuleks infektsioonide vältimiseks regulaarselt kärpida.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
