Sinu koera iseloom on talle ainuomane. Nagu kõigil koertel, on ka temal eri tujud alates rõõmsast kuni hirmul olekuni. Kui su koer on agressiivne, peaksid selle probleemiga esimesel võimalusel tegelema.
Loomulikult soovid sa oma lemmikloomale parimat ja pole ilmselt sinu süü, kui koer on agressiivne. Sellel võib olla palju põhjusi. Kui su koer on agressiivne, pea kõigepealt loomaarstiga nõu. Veterinaar vaatab looma põhjalikult läbi, et uurida, kas sellel võib olla mõni meditsiiniline põhjus, nagu valu või neuroloogiline häire.
Kui kehalisi põhjuseid või ravi ei leita, võib loomaarst suunata teid professionaalse käitumisterapeudi juurde. Loe oma lemmiku kindlustuspoliisi, sest osa neist katab sinu meelerahu nimel ka sellised kulud.
Miks on koera agressiivsus halb?
Kuigi koera viimine loomaarsti või käitumisterapeudi juurde võib sulle muret tekitada, ei tohiks sa kunagi agressiivsust omal käel ravida või eirata lootuses, et see möödub.
Kui koera agressiivsust ei võeta ruttu käsile, võib probleem kiiresti süveneda, nii et sina ise, su pere või teised inimesed või loomad saavad raskesti viga, millega kaasnevad ehk isegi õiguslikud tagajärjed. Loomulikult soovid oma koera aidata enne, kui asjad üldse nii kaugele jõuavad!
Miks mu koer on agressiivne?
Koer on alati põhjusega agressiivne ja väljaõppinud käitumisterapeut oskab selgitada, miks su loom nii käitub. Agressiivsus on koerte puhul sageli seotud hirmuga – tegemist on strateegiaga, mis aitab loomal teda ennast või tema vara ähvardava ohu eest kaitsta.
Põhjuseks võib olla ebapiisav sotsialiseerimine varases eas, minevikukogemused või ettekujutus, et keegi, näiteks sina või mõni teine koer, ähvardate talt tema sööki, aset või mänguasju ära võtta. Kuna hirm on agressiivse käitumise kõige levinum põhjus, ei tohi sa koera kunagi urisemise või muude ilmingute eest karistada.
Kui karjud, sest too urises millegi hirmsa peale, siis see ainult suurendab tema hirmu, nii et järgmisel korral on ta veelgi agressiivsem.
Mida teha, kui koer on agressiivne?
Kas koer uriseb? Urin on koera viis oma rahutust väljendada ja hoiatada, et kui olukord ei muutu, siis ta ründab. Kui karistad koera urisemise eest, võib ta seda edaspidi enam mitte teha, vaid liikuda kohe järgmise etapi, ründe juurde.
Koera loomupärane ulgumine on kasulik, kui õpid teda kuulama. Nii saad sellise hoiatuse korral olukorra kohe lõpetada, et tagada teiste turvalisus. Esiteks kõrvalda koera ärrituse allikas. Kui ta uriseb, sest talle ei meeldi näiteks, et talle söögiajal lähenetakse, siis sööda teda senikaua omaette ruumis, kuni leiad mõne spetsialisti, kes teid aitab.
Kui ta uriseb läheneva lapse peale, too laps viivitamata ära ja väldi kokkupuuteid lastega, kuni saad suunamiskirja käitumisterapeudi juurde. Ära kunagi sea ohtu kellegi turvalisust, eriti laste või eakate inimeste oma. Parem karta kui kahetseda!
Milline ravi on koera agressiivsuse vastu olemas?
Hea uudis on see, et kui otsid varakult õigest kohast abi, saab tihti palju ära teha, et koera agressiivsust vähendada ning muuta ta teiste inimeste ja koerte seltskonnas rahulikumaks, lõõgastunumaks ja ohutumaks. Kõige parem lahendus on otsida probleemi ilmnemisel kohe abi.
Väljaõppinud käitumisterapeudid oskavad neid muresid lahendada ja eduka tulemuse tõenäosus on seda suurem, mida varem probleemiga tegelema hakatakse.
Kuidas agressiivse koeraga toime tulla?
Koera käitumise kontrolli all hoidmisel pead mõtlema esmajoones enda ja teiste ohutuse peale. Kui su koer on agressiivne teiste õues viibivate inimeste või jalutavate koerte suhtes, siis hoia teda rihmas ja suukorvistatuna.
Kui sa ei suuda oma koera rihmas vaos hoida, siis väldi tema viimist avalikesse kohtadesse. See võib looma ärritust suurendada, kuid – ohutus ennekõike. Liigu ja mängi temaga selle asemel suletud aias. Tema saab energiat kulutada ja te võite ohutult sõprust luua, kuni käitumisterapeut teile appi tuleb.
Agressiivsus võib väljenduda ka kodus. Kui su koer on külaliste peale kuri, sulge ta aeda, toakuuti või suletud ruumi, enne kui ukse avad ja külalised sisse kutsud. Kui agressiivsust esineb sinu kodus elavate koerte vahel, siis pane nad eri tubadesse ning jaluta ja sööda kumbagi eraldi, kuni saad spetsialistilt abi.
Mitte kõigile koertele pole määratud olla parimad sõbrad. Su koer võib olla teiste koerte peale kuri hoolimata sellest, kas nad on omavahel suguluses või mitte. Kui koerad lähevad kiskuma, siis ära püüa neid MITTE KUNAGI paljaste kätega eraldada – sa võid raskelt pureda saada. Mõtle esmajoones enda turvalisuse peale ja hoia piisavalt kaugele, sest on võimalik, et koer suunab oma viha sinule.
Koerte kaklused kõlavad ja näivad sageli hullemad, kui need tegelikult on, ja lõpevad lõpuks iseenesest. Kui paistab, et kaklus ei lõpe ja sa saad ilma ennast ohtu seadmata sekkuda, siis püüa loomade tähelepanu hajutada. Helista näiteks uksekella, viska neile vett kaela või tekita ootamatult valju heli, näiteks tao puulusikaga vastu metallpanni. Kui loomad korraks ehmuvad, tekib ühel võimalus minema joosta. Kui koerad on võitlusest haaratud ja sa saad end ohtu seadmata sekkuda, siis kasuta nende lahutamiseks harjavart või vähemalt suuna loomade hammustused sellele.
Üks kõige raskemaid koerte agressiivsuse juhtumeid, mida lahendada, on see, kui kaks kodus elavat emaslooma ei saa omavahel läbi. Olgugi et enamik emaseid koeri elab õnnelikult ühes kodus, juhtub vahel, et nad pole iialgi ühel meelel ning nääklevad ja kaklevad vihaselt pea iga asja pärast, olgu tegemist toidu, tähelepanu, magamiskorralduse või muuga.
Seepärast ongi soovitatav võtta kahe koera soovi korral isas- ja emasloom, ideaalis kahest eri tõust, kelle vanusevahe on vähemalt aasta. Kaks samast soost sama pesakonna koera võivad tekitada edaspidi probleeme, sest hindavad samu asju ja on ühesuguse iseloomuga – see tähendab osa loomade jaoks vältimatut tüli.
Näiteks terjerid tahavad tõenäoliselt mõlemad sama piiksuvat mänguasja ja mis puutub oma tahtmise saamisse, siis on nad selles ühtmoodi järjekindlad.
Lõpetuseks – nagu sa tead, on kõige tähtsam mõelda nii enda kui ka teiste ohutuse peale. Otsi koera esimeste agressiivsusilmingute tekkimisel spetsialistilt abi ja ära võta temaga seni ühtki riski. Asjatundja pisukese abi ja mõistmisega naaseb loom peagi normaalse elu juurde.
Artiklis toodud teave on mõeldud ainult infoks ega asenda loomaarsti või käitumisterapeudi nõuandeid. Kui sul on oma lemmiklooma tervise suhtes kahtlusi, siis pöördu alati arsti poole. Temal on olemas looma täielik haiguslugu ja ta saab su lemmiku läbi vaadata, et anda individuaalset nõu või soovitada ravi. Üksikasjalikke, just sinu loomale kohandatud käitumisnõuandeid soovitame küsida pädevalt käitumisterapeudilt.