Tegemist on võrdlemisi suure ja võimsa, samas elegantse loomaga. Nende kasukas on sile ja lühike ning värvidest esineb musta, pruuni, sinist ja kollakaspruuni (tuntud ka kui Isabella) roostepruunide märgistega. Nende kehahoiak peaks olema uhke ja iga koera võib võrrelda puhtatõulise hobusega. Täiskasvanud isase turjakõrgus on umbes 69 cm ja emasel 65 cm. Täiskasvanud koer kaalub 32–45 kg.
Dobermannid vajavad nii vaimseid kui ka füüsilisi tegevusi. Neid tuleb korralikult treenida, kuna igavleval koeral tekivad käitumisprobleemid. Kui dobermanni varakult teiste koerte, laste ja lemmikutega harjutada, saab temast suurepärane perekoer. Ta on truu ja kiinduv ning astub kindlasti kodu kaitseks välja. Samas on ta rohkem üheinimesekoer ega talu narrimist, seega tuleb lastele õpetada, kuidas temaga käituda. Koera käitumise eest vastutab omanik. Kui inimesel pole aega või on koertega vähe kogemusi, ei ole see tõug talle.
Saksa öövalvur, koerapüüdja ja maksukoguja Louis Dobermann vajas ülimat valvekoera, kes teda tööülesannete täitmisel saadaks, ja ristas selleks eri tõuge. Nii aretaski ta 19. sajandi lõpus selle tõu. Väidetavalt kasutas ta rotveilereid ja Saksa dogisid nende suuruse ning jõu tõttu, hurtasid nende kiiruse tõttu ja Manchesteri terjereid nende sileda kasuka ja väärika hoiaku ning ka terjerite järjekindluse tõttu. Lisaks võis ta kasutada ka šnautsereid, Saksa pinšereid, Saksa lambakoeri, Saksa lühikarvalisi linnukoeri ja Weimari linnukoeri. Esimest korda registreeriti dobermann (hellitavalt dobie) Saksa tõuraamatus 1893. aastal.
Kõige tihedamini kimbutavad dobermanne südamehaigused, teatud kaelalülide probleem (Wobbleri sündroom) ja von Willebrandi tõbi (verehüübega seotud probleem). Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Esimese eluaastani peaks treeningud kestma korraga vähe, kuid toimuma tihti. Koera ületreenimine võib põhjustada liigeseprobleeme. Tegemist on aktiivse tõuga, kes naudib vabalt jooksmist. Heas vormis täiskasvanud dobermann vajab päevas rohkem kui kaks tundi tegevust ja seda lisaks treeningule.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Dobermannil on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Dobermanni kasukas ei vaja erilist hooldust. Karva korralik hõõrumine kummist harjamiskindaga eemaldab surnud ja lahtised karvad.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
