Siledakarvaline retriiver on pikk, sale, terane ja aktiivne targa pilguga tõug. Nende karvkate on sile, tihe ning tugeva läikega, jalgadel ja sabal on sulgjad karvad, ning nad jätavad tugeva ja sportliku mulje. Karvkatte värvus on tavaliselt üleni must või maksapruun. Isase koera ideaalkõrgus on 58–61 cm ja kaal 27–36 kg. Emase kõrgus 56–58 cm ja kaal 25–32 kg.
Siledakarvaline retriiver on lahke ja elavaloomuline koer, kes naudib inimeste seltskonda. Nad saavad hilja täiskasvanuks ja näitavad mitmeid aastaid kutsikale omaseid loomujooni. Tavaliselt on nad tasase loomuga ja hästi kohanevad head perekoerad, kes annavad siiski madalahäälse haugatusega teada nii külaliste kui ka võõraste tulekust. Nad liputavad kogu aeg rõõmsalt saba ja on väga entusiastlikud, nautides omanike võimalikult suurt tähelepanu.
Retriiveritõud aretati 19. sajandi alguses koertena, kelle ainus eesmärk oli lastud uluki kättetoomine. Siledakarvaline retriiver aretati St. Johni koerast esialgu maaretriiverina, kuid temast sai hea maa- ja veeretriiver, kes oli metsavahtide seas hinnatud. Lisaks oskavad nad ulukit peidust välja ajada ja mägisemas piirkonnas jahti pidada. Tõu loojaks peetakse J. Hulli, kes hakkas neid aretama 1864. aastal. Tõug muutus Suurbritannia mõisates üsna tavaliseks nähtuseks.
Kõige murettekitavam probleem selle tõuga on nende suur eelsoodumus teatud tüüpi agressiivsete vähkkasvajate tekkeks. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda erinevaid pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Siledakarvaline retriiver on väsimatu tööloom ja suudab seltsilisena rännata pikki vahemaid, kuid lepib ka mõõduka aktiivsusega. Nad löövad hea meelega kõigis tegevustes kaasa. Nad on suurepärased veekoerad ja sündinud ujujad, seepärast nad naudivad selliseid tegevusi.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Siledakarvalisel retriiveril on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Siledakarvalisi retriivereid tuleb iga päev harjata. Erilist tähelepanu tuleks pöörata pikkadele sulgjatele karvadele, kuhu sodi võib kinni jääda. Ka tuleks kontrollida nende käppi, et seal poleks kuivanud muda ega muid võõrkehi.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
