Nova Scotia retriiver on keskmise suurusega aktiivne koer, kellel on iseloomulike sulgjate karvadega saba ning ujunahkadega jalad. Nende värvitoon võib varieeruda kõigi punaste ja oranžide toonide vahel ning sulgjate karvadega saba all on värvitoon heledam. Mõnel isendil on sabaotsas, jalgadel ja rinnal valget. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 48–51 cm ja emasel 45–48 cm. Nende kaal on 17–23 kg.
Nova Scotia retriiver armastab õues olemist ning sobib ideaalselt aktiivsele maal elavale perele. Ta on hästi koolitatav ning võib tegeleda selliste koerte spordialadega nagu flyball (teatejooks takistusrajal ja tennisepalli toomine), agility jne. Ta on mänguline ja energiline seltsiline.
Nova Scotia retriiver aretati 20. sajandi alguses veelindude peibutamiseks ja veest ära toomiseks. Arvatakse, et nad olid mitmete ristamiste, sealhulgas kuldsete ja Chesapeake Bay, Labradori ja siledakarvaliste retriiverite tulemus. On võimalik, et nende geenides on ka vähesel määral kokkerspanjelit, Iiri setterit ja töökollisid ning võib-olla isegi üks või kaks erinevat spitsitüüpi. Teda nimetati väikeseks jõepardikoeraks või Yarmouthi peibutajaks.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka Nova Scotia retriiveritel esineda erinevaid pärilikke silmahaigusi ning puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (liigesehaigus, mis võib põhjustada valu ja liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Nova Scotia retriiver vajab palju liikumist ja teda tuleb hoida aktiivsena. Kõik, mis on seotud ujumise ja äratoomisega on sellele koerale sobilik.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Nova Scotia retriiveri karv on keskmise pikkusega, veekindel, pehme ja tiheda aluskarvaga. Kasukat on vaja regulaarselt harjata, paar korda nädalas peaks olema piisav. Aga karvavahetuse ajal peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama. Pikemaid karvu kõrvade taga ning jalgadel peab aeg-ajalt korrastama.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
