Rodeesia ridgeback on suur, selge värvi ja lühikese karvkattega aktiivne koer, kellel on selja peal iseloomulik harjasjoon. Jõulise ning väleda täiskasvanud isase turjakõrgus on 63–69 cm ja kaal 30–39 kg. Emaste koerte turjakõrgus on 61–66 cm ja kaal 30–39 kg. Nende värvitoon varieerub heledast kuni punase nisuvärvini.
Rodeesia ridgeback on tugev ja jõuline koer, kes võib olla sihikindel ning põikpäine. Kuigi kodus on ta küllaltki rahulik ja enesekindel, on ta võõraste suhtes väga ettevaatlik. Esmakordse koeraomaniku jaoks pole see kõige parem tõug – Rodeesia ridgeback vajab kasvatamisel ja treenimisel kogenud kätt ning varajast ja põhjalikku sotsialiseerimist.
Ajalooürikutest selgub, et Lõuna-Aafrika hottentotid kasutasid karvaharjasega koeri jahikoerte ning seltsilistena juba 15. sajandil. Neid aretati tõsisteks jahikoerteks, kes saaklooma jälitaks ning lõksu püüaks, kuid seda ei ründaks. Kui nad olid oma saagi nurka ajanud, haukusid nad jahimehele märku andmiseks. 19. sajandil ristasid Euroopa asunikud neid enda mastifite ning jahikoertega, luues nii tänapäevase Rodeesia ridgeback'i tõu. Tänapäeval kasutatakse neid koeri nende algupärasel eesmärgil harva, selle asemel on nad valve- ja seltsikoerad.
Rodeesia ridgeback'il on eelsoodumus teatud pärilikule selgroodefektile (dermoid sinus ehk täielikult sulgumata seljaaju-kanal) ning seda tuleks kontrollida kõikidel vastsündinud kutsikatel. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on seega oluline hinnata koerte puusaliigeseid.
Rodeesia ridgeback peab täiskasvanuna iga päev vähemalt paar tundi liikuma. Neil on tugev jahiinstinkt, seega enne rihma otsast lahti laskmist peavad nad olema ohutul alal. Seepärast on oluline, et koer tuleks rihmast lahti olles käsu peale tagasi.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Rodeesia ridgeback'il on kalduvus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Rodeesia ridgeback ei vaja palju harjamist. Nende lühikest karva võib korra või kaks nädalas spetsiaalse kummist harjamiskindaga harjata.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
