Väike, jässakas, spitsisarnane (küllusliku karmi karva, seljale kaarduva saba – kui pole ilma sabata sündinud – rebasesarnase näo ja kikkis kõrvadega) schipperke on tavaliselt musta värvi, kuid kasukas võib olla mis tahes toonis ühevärviline. Täiskasvanud koera turjakõrgus on 21–33 cm ja kaal umbes 5,5–7,5 kg.
Öeldakse, et schipperke on miniatuurne lambakoer, väiksem versioon Belgiast pärit mustast lambakoerast leauvenaar'ist. Teised jällegi on veendunud, et schipperke on spitsiline ning ta tõepoolest sarnaneb välimuselt pigem viimasele. Sellest hoolimata on teada, et see tõug pärineb vähemalt 17. sajandist, sest 1690. aastal korraldati Brüsseli keskväljakul schipperke tõugu koerte näitus. Koera kasutati Belgia kanalitel pargaste valvuritena, nad olid kingseppade populaarsed kaaslased ning tuntud närilistetapjad.
Schipperke on üldiselt küllaltki vastupidavast tõust, kuid neil võib esineda teatud pärilikke neuroloogilisi haigusi ja puusa düsplaasiat.
See aktiivne väike koer peab igapäevaselt vähemalt tund aega liikuma, kuid kui suudate rohkem pakkuda, on ta sellega rõõmuga nõus.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Külluslik kasukas on paks ja tihe. See on enamasti sile ning hoiab vastu nahka, kuid koera kaela ümber on püstine lakk ning kintsude tagakülgedel „puhvpüksid“. Põhjalik harjamine kord nädalas hoiab seda heas korras.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
